Start-up! Mis, miks ja kuidas?
Start-up ettevõte või siis lühidalt start-up on suure kasvupotensiaaliga idee realiseerimiseks tehtud organisatsioon, kooslus, äriidee etc, mille tehnoloogiline või muu eripärane aspekt annab alust uskuda, et idee, meeskonna ja suhteliselt väikese raha hulga kooslusega on võimalik luua väärtust mitmekordselt rohkem kui algselt tehtud investeeringu maht. Loogiline on, et tegemist on äärmiselt riskirohke valdkonnaga, sest leidmaks või loomaks midagi uut ning võimast, mida varem pole tehtud, on vajalik teha midagi teisiti – tihti teed sina seda esimesena ja õppida pole kelleltki. Enamasti kehtib põhimõte, et kümnest taolisest ettevõttest ühel õnnestub esialgne investeering ja meeskonna ajaressurss circa paarikümnekordse (või suurema) kasumiga realiseerida, kaks kuni kolm neist jäävad lihtsalt ellu ja teenivad natuke kasumit, kuid ülejäänud surevad (nn deadpool). Kasum võetakse välja kas läbi kasvanud rahavoogude ja kasumi või siis müügist suuremale ettevõttele, konkurendile jne. Maailmas on taolisi ettevõtteid tootva majandusmudeli koha pealt juhtivaks piirkonnaks USA’s asuv Räniorg ehk Silicon Valley. Aga miks ja kuidas?
Kunagi ei ole liiga hilja alustada, kuid kui juba, siis millest? Noore riigina on Eesti elanud läbi teatud kasvuraskused, nüüdseks on aga autori hinnangul näha teatud küpsusemärke. Põhjuseks võib olla see, et viimasel ajal on tunda kuidas rahvuse ja riigina oleme rohkem mõtlemas ettevõtluse ning innovaatilisuse peale, mis paljuski on iga eduloo alustalad. Rääkides tulevikulootustest ja teaduspõhisest majandusest on ju loogiline, et alustada tuleb nendest, kes on meie tulevik – noored, sest loodetavasti liigub ka ülejäänud ühiskond noorusliku mõtteviisiga siis kergemini kaasa. Kuidas siis arendada meie noori tegijaid, et meie tulevikumajandus oleks innovaatiline?
Oktoobrikuu esimestel päevadel toimus Tallinna Ülikooli ning Õpetajate Maja ruumides rahvusvaheline hariduskonverents “Talendid tuleviku teenistuses”. Olles selle valdkonnaga seotud ning eelkõige temaatikast isiklikult väga huvitatud, viibisin seal hea meelega ka ise. Mõeldes kaasa esitatud probleemistikule ning kuulates häid kõnelejaid Madalmaadest, loomulikult ka Eestist, tekkisid mõningad mõtted. Üldiselt jäi kõlama positiivne toon, kuid kurvaks tegi asjaolu, et üksikud initsiaatorid olid need kes olid kohal ning üldine kajastatus selle üritusel nii meedias kui üldiselt oli madal. Miks?
Sir Richard Branson on öelnud: “A business has to be involving, it has to be fun, and it has to exercise your creative instincts.” See lause on kindlasti märkamist väärt, sest just loovusest ja uuendusmeelsusest on tihti meie kodumaistes ettevõtetes puudust. Paljudes aspektides võibki autori arvamuse kohaselt eduka ettevõtja ning loova meele vahele tõmmata tugevaid paralleele. Kahjuks on meie kliimas, või ehk pigem haridussüsteemis, loova meele arenemine vägagi keeruliseks tehtud, sest isemõtlemist ning iseseisvat meelt nooremas eas väga ei hinnata, küll püütakse seda teha vägisi kõrgkoolides – kui kas see pole natuke liiga hilja? Kas loova meele areng mitte ei peaks toimuva varem? Kas ettevõtluse kui üldistatud mõiste taga olevat mõtteviisi võimekusest ja individuaalsetest tugevustest ei peaks edastama meie ühiskonnale ka muude nimetuste all?
Tartu Ülikooli Teaduskooli eestvedamisel 2006. aasta 8. juunil Tartus Haridus- ja Teadusministeeriumi saalis toimunud kollokviumil tegi Hillar Saul suurepärase ettekande pealkirjaga “Andekate avastamine ja arendamine: Joseph Renzulli mudel”. Pikemalt sisu ümber jutustamata keskendus esitlus ideele tegeleda Eesti haridussüsteemi raames õppijatega individuaalsemalt ning senisest enam arendada inimeste isikupäraseid võimeid. Miks aga siiani ei ole leitud piisavalt vahendeid selle arengusuuna võtmiseks? Kuidas saab ühikonnas toimuv emotsionaalne diskussioon vaadata mööda reaalsusest ning eirab inimeste eripäraseid võimeid ja tugevusi, vabandades enda käitumist nõukogudeaegse mõttemalliga kõikide võrdsusest?
