Talendid tuleviku teenistuses
Oktoobrikuu esimestel päevadel toimus Tallinna Ülikooli ning Õpetajate Maja ruumides rahvusvaheline hariduskonverents “Talendid tuleviku teenistuses”. Olles selle valdkonnaga seotud ning eelkõige temaatikast isiklikult väga huvitatud, viibisin seal hea meelega ka ise. Mõeldes kaasa esitatud probleemistikule ning kuulates häid kõnelejaid Madalmaadest, loomulikult ka Eestist, tekkisid mõningad mõtted. Üldiselt jäi kõlama positiivne toon, kuid kurvaks tegi asjaolu, et üksikud initsiaatorid olid need kes olid kohal ning üldine kajastatus selle üritusel nii meedias kui üldiselt oli madal. Miks?
Üldine toon oli tõesti positiivsust süstiv. Siiski kahepäevane korralik üritus koos workshop osaga ning äärmiselt austusvääriv esinejate kogu. Täpsema ülevaate tomunud üritusest saab siit (võib juhtuda, et see link peagi muutub, millest võib kommentaaride kaudu julgelt teada anda). Esitlused olid järjepidevad ning tekitasid hea ülevaate milline peaks ja võiks olla andekate laste jaoks parim ning samas üldiselt individuaalselt inimesi arvestav haridussüsteem. Seda enam oli see askpekt positiivsust süstiv, et kohal olid ka meie haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ja riigikogu esimees Ene Ergma, kes teatud mööndustega ka neid ettekandeid kuulsid, kuigi nende tihe ajagraafik kogu ettevõtmist kaasa ei lubanud teha. Mõlema mainitud riigitegelase endagi esitatud mõttekäik oli täiesti arvestatav – minupoolne lugupidamine kindlasti haridusministrile. Kokkuvõtvalt konverentsi sisu kohta võib isegi öelda, et valdkonnaga liigutakse õiges suunas ja mõtteviis on tõesti muutumas selliseks, mis peab oluliseks igale inimesele individuaalse haridusprogrammi pakkumist – miks on aga sellega tegelejaid vähe?
Tegelikult olen sellel suunal mõelnud ka varem ning kindlasti kasutanud rikkalikult sarkasmi väites, et eestlaslik kadedus ei lase meil edasi liikuda. Samas oli ju antud üritusel näha ilmselgelt erandeid, seega ehk tuleks mure või mentaliteedi muutusega lihtsalt pihta hakata üks inimene korraga – kui sellega hakkama saame, siis on igal järgneval põlvel mõnevõrra kergem, teisitimõtlejaid saab ju alati olema. Vesteldes erinevate lasteaia õpetajatega antud üritusel ongi aina enam märgata noorte inimeste suhtumise muutumist oma järeltulijate võimete, võimekuse ning hariduse suunal. Küsimuse peale miks seda varem on vähem toimunud on tihti vastatud lühidalt kokkuvõtvalt “aeg ja raha” – eks Maslow püramiid kehtib vast ka siin, nii kurb kui see ka laste arengu peale mõeldes ei ole. Võiks ju süüdistada riiki ja ajalugu, kedagi kindlasti veel – kasu on sellest vähe. Alustada tuleb iseendast ja juba täna.
Üldiselt olen selliste konverentside suhtes skeptiline, ka värskelt SA Arhimedese poolt korraldatud teadus-ja innovastioonimeedia konverentsil “Bermuda kolmnurk” olles tekkis tunne, et palju ilusat juttu – mis saab aga edasi? Siiski tuleb au anda selliste ürituste korraldajatele, sest just läbi selliste ettevõtmiste on variant midagi üldises mõtlemises muuta, sest olgugi et üritus ise alati ei anna kätte kindlaid tööülesandeid või selgeid eesmärke on selle sisu ning haare piisavalt lai andmaks võimaluse asjast huvitatuil sellest õppida ning infot levitada. Mida aga võiks siis üks inimene ära teha, et aidata kaasa eelmainitud eesmärkidele? Mis teil esimese hooga pähe tuleb?
Pean kohe alustuseks ära mainima, et ainult info levitamisega temaatika kohta väga kaugele ei jõua, tuleb leida huvitav vaatenurk sellele teemale võimalikult paljude jaoks. Loovus ja selle haridussüsteemisisene arendamine võiks ehk see vaatenurk ollagi – healt sõbralt värskelt saadetud huvitav video selle kohta selline:
http://www.ted.com/talks/lang/eng/ken_robinson_says_schools_kill_creativity.html
Elizabeth Gilberti vapustav ettekanne loovusest-andekusest, selle tajumisest…
http://www.ted.com/talks/lang/eng/elizabeth_gilbert_on_genius.html