Kolm võimalust innovaatilist majandust toetava hariduse arendamiseks
Kunagi ei ole liiga hilja alustada, kuid kui juba, siis millest? Noore riigina on Eesti elanud läbi teatud kasvuraskused, nüüdseks on aga autori hinnangul näha teatud küpsusemärke. Põhjuseks võib olla see, et viimasel ajal on tunda kuidas rahvuse ja riigina oleme rohkem mõtlemas ettevõtluse ning innovaatilisuse peale, mis paljuski on iga eduloo alustalad. Rääkides tulevikulootustest ja teaduspõhisest majandusest on ju loogiline, et alustada tuleb nendest, kes on meie tulevik – noored, sest loodetavasti liigub ka ülejäänud ühiskond noorusliku mõtteviisiga siis kergemini kaasa. Kuidas siis arendada meie noori tegijaid, et meie tulevikumajandus oleks innovaatiline?
Esiteks. Individuaalne areng igale noorele, mis kestaks lasteaiast edasi ka koolipingis. Eesmärk oleks anda noortele seda, milles on nad kõige tugevamad ning võimaldame neil saavutada uusi kõrgusi just nendele sobivas valdkonnas. Praegusel ajal on näha, et lasteaias juba tegeletakse lastega vastavalt nende võimetele, nende tegevust suunatakse vastavalt oskustele/andele ja koostatakse perioodilisi kokkuvõtteid, mida jagatakse perega. Kui selline tegevus toimuks samadel põhimõtetel jätkusuutlikult edasi ka koolipingis, oleks igal noorel võimalik saada oma oskustele sobivamat haridust ning eelkõige tekib perioodiliselt arengu põhjal koostatud kokkuvõtetest selline infohulk, mille alusel võib noor inimene endast rohkem teadlikuks saades teha palju mõistlikuma otsuse oma tuleviku ning karjääri kohta. Oleks ju loogiline minna näiteks keskkooli või isegi põhikooli lõpus kas karjäärinõustaja või psühholoogi juurde, kellega koos saaks analüüsida enda kohta käivat infot ning teha endale soblik valik reaalse info põhjal.
Teiseks. Ettevõtluse aine on vaja muuta juba keskkooli ning põhikooli tasemel praktilisemaks, samuti peaks õpetajad omama praktilist kogemust. Praegusel ajal toimiv majandusaine, mille sisu on paljuski mikro- ja makroökonoomika põhitõed, ei lisa noortele just palju lisaväärtust. Praegusel kujul on tegemist matemaatilise ainega, kuid ettevõtlus vajab rohkem loovust, praktilisi näiteid maailmas loodud uutest asjadest ning sellest, kuidas erinevaid valdkondi edukalt liites on sündinud uued tooted, teenused, organisatsioonid. Matemaatika on loomulikult oluline, kuid see võiks olla põhjalikum vastava õppeaine raames, seda võiks isegi rohkem olla – majanduse mõistmiseks on autori hinnangul vaja aga ka palju muud. Selleks, et ettevõtlusaine oleks efektiivsem, tuleks kaaluda ka juba põhikooli esimestes klassides sellesuunalisi ettevalmistusaineid. Ettevõtlusaine või mingi muu nimetuse alla peaks mahtuma ka meeskonnatöö õpetamine, individuaalsete oskuste arendamine (enda tundmaõppimine), sotsiaalsuse ja suhtluse toimimise ning tähtsuse seletamine. Kõike seda loovuse, kuid ka uuendusmeelsuse suurendamise eesmärgiga.
Kolmandaks. Võimalused IT ja tehniliste oskuste praktiliseks proovilepanekuks noorele endale huvitaval viisil, seda kas lisakursuste või näiteks tootearenduse aine näol keskkoolis. Praktiliselt tänapäeva maailmas vajalikud õpetused – näiteks kuidas teha kasvõi oma kodulehte, kasutada sotsiaalmeediat või meediat tervikuna tõmbamaks endale või oma ideele tähelepanu. Samuti näha vaeva, et keskkooli õpilastel oleks koht, kus on peale teoreetiliste oskuste näha kuidas teadus, tehnika ning päriselu praktiliselt ja tegelikus elus võivad kootöös väärtust luua. Noorte tähelepanu säilitamiseks võiks näiteks füüsika ja matemaatika ühispinda näidata roboteid ehitades või keemia ja bioloogia puhul reaalseid selle valdkonna tootmisprotsesse läbi tehes. Üldiselt võiks selle suuna nimetuseks panna praktilise innovatsiooni õpetamine.
Individuaalne lähenemine, ettevõtlusvaimu ja loovuse suurendamine varases eas ning tootearenduse/innovatsiooni lahti seletamine või õpetamine keskkoolis – kas ehk just need liigutused annavadki parima aluse sellistele uutele ideedele, mis võivad ka laias maailmas läbi lüüa? Samuti peaks sellise mõtteviisi abil jõudma noorteni nägemus maailmast, mis on suurem kui ainult Maarjamaa. See kõik aitab kaasa ka näiteks start-up ideede/ettevõtete paremale realiseerumisele – peale Skype’i võiks ju olla selliseid õnnestumisi rohkem. Tuleb mainida, et arvatavasti just noortega tulebki kõige enam vaeva näha, et suurte ja uudsete ideede esinemise ning realiseerimise tõenäosust hilisemas eas suurendada.
_Praegusel ajal on näha, et lasteaias juba tegeletakse lastega vastavalt nende võimetele, nende tegevust suunatakse vastavalt oskustele/andele ja koostatakse perioodilisi kokkuvõtteid, mida jagatakse perega. Kui selline tegevus toimuks samadel põhimõtetel jätkusuutlikult edasi ka koolipingis, oleks igal noorel võimalik saada oma oskustele sobivamat haridust ning eelkõige tekib perioodiliselt arengu põhjal koostatud kokkuvõtetest selline infohulk, mille alusel võib noor inimene endast rohkem teadlikuks saades teha palju mõistlikuma otsuse oma tuleviku ning karjääri kohta._
Selline asi on olemas. See asi on arenguvestlus. Ainult, et praegu on see mõeldud põhiliselt probleemsete laste järje peale aitamiseks. Kui laps areneb normaalselt, tekib olukord, kus “polegi millestki rääkida” (peres on õpetaja, oman ülevaadet). Eesti väiksust arvestades on raske leida inimesi, kes ka nendega tegeleks, kellega justkui polekski midagi rääkida. Eriti väiksemates kohtades, kus objektiivsetel põhjustel on enamik ajusid välja voolanud. On küll olemas asutused nagu TÜ Teaduskool, millest on kindlasti palju abi, aga kas neist nüüd just piisab.
Üldjuhul on asi ikkagi selline, et see, kes omadega enam-vähem järje peal, teab ka, mis talle meeldib ja mida võiks õppima minna või millist suunda endas rohkem arendada. Nende arendamisel ei saa suvaline külakool ka eriti midagi ära teha, kuna puudub kompetents. Aitaks võib-olla mingi üle-Eestiline orgunn. Need, kes järje peale ei saagi, lähevad nagunii enamikus lihttööle ning mõni nahaalsem hakkab metsaärikaks vms. Häda võib olla selliste asjadest mitte eriti huvituvatega, kes ei leia midagi, millesse piisavalt süveneda. Neid ei tahaks päris maha kanda, kuid no pagan sa teed mingi flegmaga, kes proovib kümmet humanitaarainet ja pärast on kuskil riigiametnik vms. Kas neid nüüd ettevõtlusainega mingit firmat pidama meelitada? Noh, optimism tuleb alati kasuks
Tõesti – selline asi peaks tõesti töötama nagu arenguvestlus, kuid kahjuks ongi see selline raamidesse surumise üritus ning seda teostavad õpetajad, kes tegelikult ei ole sugugi objektiivsed. Arenguvestlus kui selline, ei olekski nii halb formaat, kui seda teostaks psühholoog või vastava väljaõppega inimene, kes suudaks hinnata peale hinnete ning käitumise ka teisi näitajaid ja näiteks registreerida EQ ja IQ suurust ning looduse poolt kaasaantut – näiteks Mensa visuaalsete testide abil jne. Õpetajate poolt tuleks loomulikult koguda ka empiirilist vahetut infot/tagasisidet isiku kohta, mis annaks siis kindlasti teiste näitajatega võrdluses aimu, mis tegelikult on selle noorega toimumas.
Üle-Eestilist orgunni oleks tõesti vaja – täiesti õige. Kahjuks siiski need kes on nii öelda järje peal ei ole ilmtingimata need kõige andekamad. See on asja kurb külg, sest need kes on koolis enamasti lihtsalt tublid, on sellepärast tublid, et nende jaoks on see siiski pingutus kui nad peavad õppima sellel nõutud tasemel, need andekamad aga loobuvad, sest neil ei paku see pinget. Samuti jäävad märkamatuks enamus andekaid naisterahvaid selles eas, sest nende looduse poolt kaasaantud rahulikkus, tagasihoidlikkus või kuidas iganes seda nimetada ei luba neil enamasti väga protesteerivalt käituda ja oma pahameelt väljendada (probleemsete andekate sooline kooseis on meeste poole viltu 66/33 loogika alusel, kuid andekus kui selline on enamasti IQ ja EQ peale kokkuvõtvalt tasakaalus – olgugi, et erinevate intelligentsuste osas on kõikumisi). Siin on ka kõrvalisi faktoreid nagu see, et koolisüsteem on hetkel IQ põhine, mis kahjuks korreleerub hästi küll koolihinnetega, kuid mitte elus hakkama saamisega ning eks ettevõtlusainega kõiki ei päästagi, kuid kui seda ainet korralikult ning õigesti anda, siis see oleks teatud mõttes õpetus reaalsest elust ning see nõuab ka erinevate teiste intelligentsuste arendamist, mis enamuses jäävad EQ alla. EQ aga korreleerub edukusega väga hästi.
Olen värske TTÜ ärinduse tudeng ja väga tugeva huvi ettevõtluse vastu tekitas just nimelt ettevõtluse aine. Lisaks sellele aitas kaasa ettevõtliku grupikaaslase olemasolu, kes juba ettevõtlusega tegeleb – kõrvalt vaadates tekkis huvi ja vajadus samuti midagi teha(asju ajada), kuna vabaaega oli liialt palju ning unistused suured. Seega minu arvamus on, et hiljemalt gümnaasiumi astmes peaks ettevõtluse aine olema koolide õppekavas – sealt võib nii mõnigi õpilane, kellel liialt palju vabaaega, endale rakendust leida(tagant järgi arvan, et tark oleks olnud juba gümnaasiumi ajal ettevõtlusega oma vabaaega sisustada). Samuti tuleks õpilasi aine raames sellistele konverentsidele viia nagu näiteks Õpilasest ettevõtjaks konverents, kust saab eheda pildi sellest, milline üks ettevõtja on ja millega ta tegeleb, ning palju muud kasulikku koos suure “motivatsioonilaksuga”. Väga palju aitab kaasa praktiline nägemine, kuidas keegi mingeid asju ajab. Rõhku tuleks panna rohkem praktikale ja vähem teooriale.